19.05 2026 Takistussõit

Teel maailma tippu: noored Eesti ratsasportlased räägivad oma unistustest

Eesti ratsaspordi tulevik paistab olevat kindlates kätes. Noorte, juuniorite, laste ja poniratsanike edetabelite esiviisikus olevate sportlaste vastustest joonistub välja põlvkond, keda ühendavad sihikindlus, töökus ja väga selged unistused. Küsisime noortelt ratsasportlastelt viis küsimust nende teekonna, eeskujude, õppetundide, raskustega toimetuleku ja tulevikuunistuste kohta. Ja unistused? Need on suured. Mitme noore sihiks on jõuda olümpiamängudele, maailma karikasarja etappidele või rahvusvahelistele tiitlivõistlustele. Ent sama oluline kui tulemused näib olevat soov saada iga päev paremaks ratsanikuks ja partneriks oma hobusele.

Miks just selle ala valisid, millega ratsaspordis tegeled?

Marie Lotta Laan

Ma arvan, et ma valisin takistussõidu, sest mulle on juba lapsepõlvest saati meeldinud uhked sporthobused, kes võistlevad suurtel areenidel ja hüppavad kõrgeid takistusi.

Heidi Murel

Kuna mu õde tegeles ratsutamisega, siis pandi ka mind juba kolmeaastasest saadik aeg-ajalt hobuse selga ja suuremaks saades hakkas see ka mulle meeldima. Alustasin ratsatrennidega Tondi ratsakoolis, kus takistussõit, kolmevõistlus ja koolisõit said kõik läbi proovitud. Kõige rohkem tegelesin kolmevõistlusega ja nii plaanisin ka jätkata. Ühel hetkel tundus õige aeg oma poni jaoks ja minu hoole alla jõudsid Cimono ja Vermut. Kuigi algne mõte oli nendega kolmevõistlust teha, siis nii lihtsalt ei läinud. Takistussõidus läks mõlemaga üle ootuste hästi ning tekkis soov just seal kõrgemale püüelda.

Grete Veske

Mind on takistussõidu juures alati kõige rohkem köitnud selle ala adrenaliin ja emotsioon.

Mia-Marleen Lanno

Valisin just takistussõidu, sest juba väikesena meeldis mulle väga hobustega hüpata. Ka adrenaliini pärast, mis selle spordialaga kaasas käib.

Johanna Jürisson

Valisin takistussõidu, sest see on mind juba algusest peale kõige rohkem paelunud. Ausalt öeldes ei ole ma kunagi ühegi teise ratsaspordialaga tõsisemalt tegelenud. Takistussõit on väga adrenaliinirohke ning rajal mängib rolli iga väiksemgi detail.

Maribel Kumpan

Valisin takistussõidu, sest see pakkus mulle kõige rohkem huvi ning minu isa oli sellega juba varasemalt tegelenud.

Doris Renter

Valisin takistussõidu, sest mulle meeldivad kiirus, täpsus ja see adrenaliin, mis võistlemisega kaasneb. Mulle meeldib ka see, et takistussõidus peab otsuseid väga kiiresti vastu võtma ja kogu aeg keskendunud olema. Sellel alal peab hobuse ja ratsaniku vahel olema väga tugev usaldus ning just see teeb selle spordiala minu jaoks nii eriliseks.

Cristal Leidik

Takistussõit on minu jaoks põnevam, kuna pakub mulle palju adrenaliini ja pinget.

Kes olid ja on su suurimad eeskujud ratsaspordis?

MLL

Minu suurimaks eeskujuks on Henrick von Eckerman, kindlasti ka My Relander ning ka teised eesti seeniorid.

Pean lugu takistussõitjatest, kes panevad palju rõhku ratsastusele ja hobuse heaolule.

Minu suurimateks eeskujudeks on olnud ja on minu treenerid, kelle pühendumust ja panust hindan väga kõrgelt.

M-ML

Minu suurimad eeskujud ratsaspordis on olnud läbi aegade üks maailma tippratsanikke Steve Guerdat, minu treener Joe Clee ning viimasel ajal ka Nina Mallevaey. Ta on noore naissportlasena jõudnud väga kiiresti maailma tippu ja seeläbi ka mind tohutult motiveerinud oma eesmärkide poole püüelda.

Minu suurim eeskuju Eestist on kindlasti minu pikaajaline treener Tiit Kivisild, kellelt olen aastate jooksul väga palju õppinud. Välismaalt on mulle eeskujuks olnud Peder Fredricson eriti ajal, kui ta võistles hobusega H&M All In. Kuna tegemist oli ka pisema hobusega oli sõitudes alati näha ratsaniku ja hobuse vahelist usaldust ning koostööd.

Minu suurimad eeskujud on kindlasti minu treener Hanno Ellermann ja Edwina Tops-Alexander.

Mind inspireerivad paljud ratsutajad nii välismaalt kui ka Eestist, näiteks Sophia Aurelia George, Veera Salminen, Brune Faivre, My Relander, Matas Petraitis ja Ivo Ots.

Mul ei olegi otseselt kindlat eeskuju, kuna vaatan suurtemates sõitudes paljudele alt üles, sest igaühelt on midagi õppida.

Milline on seni olnud su suurim õppetund, mis on seotud hobuste või ratsaspordiga? Mis on sinu arvates suurim tegur või faktor, mida on vaja ratsaspordis õnnestumiseks?

MLL

Minu suurim õppetund on olnud see, et ei tohi karta vahetada treenerit ning võtta vastu uusi väljakutseid. Minu arvates on ratsaspordis õnnestumiseks väga oluline tegur võistlusnärv ja oskus hoida mõistus selgena ka keerulistes olukordades.

Kannatlikkus. Ratsaspordis tuleb arvestada, et tegemist on loomadega ja eriti on see tähtis nooremate/kogenematute hobuste puhul, kelle treeninimiseks kulub rohkem aega, sest hobuse õpetamine ja hea koostöö arendamine võtab rohkem aega kui juba kogenud hobusega detailide lihvimine. Kuid see tunne, kui ise välja treenitud hobune toimib täpselt nii, nagu soovin, on minu jaoks väga eriline ning kindlasti väärt kogu seda pikka protsessi.

Kõige suurem õppetund on olnud see, et ratsasport nõuab palju aega, kannatlikkust ja pühendumist. Edu saavutamiseks pean väga oluliseks usaldusväärset tiimi ja toetavaid inimesi enda ümber.

M-ML

Ma ütleksin, et suurim õppetund hobuste ja ratsutamisega on oskus jääda kannatlikuks ja ebaõnnestumisel tagasi sadulasse ronida ja uuesti proovida. See spordiala on niivõrd eriline, sest peame leidma koostöö ja harmoonia meist kümme korda raskemate loomadega ning alatihti ei tööta kõik nii, nagu soovid. Seda ka eriti takistussõidus, kus üks mahakukkunud latt tähendab, et oled tavaliselt mängust väljas. Ma olen õppinud igat siukest tagasilööki analüüsima ja sundima ennast neid vigu järgmisel korral parandama. Samuti on kannatlikkus õpetanud mind ka lahti laskma enda spordikarjääri võrdlemisest teistega, sest kõik sportlased on oma enda trajektooril oma hobuste ja tiimiga ning pole mõtet võrrelda võrreldamatut vaid lihtsalt anda endast igapäevaselt parim. Minu arvates on ratsaspordis õnnestumiseks kõige olulisem tugev tugisüsteem nii inimese kui ka hobuse ümber. Üksi on väga raske tippu jõuda. Oluline on ümbritseda end inimestega, kes toetavad sind mitte ainult võitude ajal, vaid ka siis, kui asjad ei lähe plaanipäraselt, ning aitavad pärast tagasilööke veel tugevamana tagasi tulla.

Minu arvates on kõige olulisemad järjepidevus ja süsteemne töö. Väga suurt rolli mängib ka hea tiim ja inimesed sinu ümber, kellega koos soovitud eesmärkide poole liikuda. Ei tohi unustada, et ratsutamine on tiimisport ning just toetav ja toimiv meeskond on edu saavutamisel üks võtmetegureid.

Suurim õppetund selle ala juures on olnud see, et ei saa jääda kinni minevikku, vaid peab alati edasi püüdlema.

Kõige suurem õppetund on olnud see, et ratsaspordis ei piisa ainult heast sõidust, vaid väga oluline on ka distsipliin. Tuleb olla järjepidev, kannatlik ja valmis pidevalt tööd tegema, isegi siis kui kõik alati välja ei tule. Minu arvates on ratsaspordis edu saavutamiseks kõige olulisem hea koostöö hobusega, usaldus ning tugev töötahe. Väga tähtis on ka tugev side ja koostöö treeneritega, sest nende juhendamine ja tugi aitab palju edasi areneda.

Päevad ei ole vennad, alati ei tule kõik kohe perfektselt välja ja see ongi okei, nendest halvematest päevadest on alati palju õppida. Minu arvates on vaja ratsaspordis õnnestumiseks kindlasti toetavaid ja hoolivaid inimesi enda ümber, endal peab olema ka hea distsipliin ja töökus. Väga suurt rolli mängivad ka rahalised võimalused, sest see spordiala on üks kallemaid.

Kuidas tuled toime, kuidas maandad pingeid, mida näiteks spordis ebaõnnestumine või ajutised võnked koostöös hobusega tekitavad? Kuidas koostööd hobusega parandad?

MLL

Kui mõni võistlus või treening ebaõnnestub proovin ma alati mõelda positiivselt, näiteks, et homme on uus päev, et hobustel on ka erinevad tujud ja mõtted peas. Koostööd hobusega parandan trennis, kus saame harjutada neid asju, mis nii hästi veel välja ei tule. Kõike on võimalik arendada, lihtsalt mõni oskus tuleb raskemini kui teised ning võtab kauem aega.

Raskematel perioodidel panen veelgi rohkem rõhku nõrkade kohtade analüüsimisele koos treeneritega, sest ratsaspordis sõltub väga palju väikestest detailidest, alates ratsutamisest kuni söötmise ja varustuseni välja. Samuti on oluline meeles pidada, et tagasilöögid on spordi paratamatu osa ja ilma nendeta oleks raske märgata ka arengut. Sellistel hetkedel peavad tahtejõud, töökus ja distsipliin olema tugevad ning küll siis olukord paraneb. Koostöö kõikumised hobusega võivad samuti tuleneda erinevatest teguritest. Aga mida rohkem aega koos veeta ja üksteist tundma õppida, seda tugevamaks ja stabiilsemaks koostöö muutub. Uue koostöö puhul on omavahelisi arusaamatusi kindlasti rohkem, kuid järjepideva tööga muutub kõik palju sujuvamaks.

Püüan igast ebaõnnestumisest midagi õppida ja näha seda osana arengust. Hobusega hea sideme loomine ja vastastikune usaldus on minu jaoks väga tähtsad. Enne starti aitab mul pingetega toime tulla kindel rutiin.

M-ML

Spordis ebaõnnestumine on täiesti normaalne osa õppeprotsessist. Olen lugenud mitmeid ratsasportlaste artikleid, mis kõik kordavad sama ideed – just kaotused õpetavad kõige rohkem. Ilmselgelt soovime kõik alati võita ja võistlustel head sooritust teha, kuid elus ei ole see alati võimalik. Kui mul midagi ebaõnnestub, võtan paar hingetõmmet ja teen sellest järeldused, mida pean teinekord paremini teha. Sama kehtib ka hobusega koostöö puhul – ma ei tee ajutistest raskustest suurt probleemi, vaid püüan rahulikult leida lahenduse. Minu jaoks põhineb hea koostöö hobusega usaldusel, kannatlikkusel ja vastastikkusel mõistmisel, mitte frustratsioonil või kärsitusel.

Selles spordis ei saa kõik päevad olla vennad ning oluline on õppida ka raskematest hetkedest. Hea koostöö hobusega sünnib usalduse kaudu ning selle taga on järjepidev treening ja talle hea elukvaliteedi pakkumine.

Pingeid proovin maandada nii, et mõtlen olukorra rahulikult läbi ega jää sellesse kinni. Kui midagi ei lähe nii nagu soovisin, proovin ka hobusega uuesti otsast alustada ja rahulikult jõuda soovitud tulemuseni.

Kui midagi ei lähe nii nagu tahaks, siis alguses on ikka natuke pettumus, aga proovin sellest kiiresti edasi minna ja mõelda, mida ma ise paremini teha saan. Püüan mitte jääda halba hetke kinni, vaid minna rahulikult edasi ja keskenduda järgmisele korrale. Mind toetavad ja motiveerivad ka mu treenerid, pere ja sõbrad, kes on kogu selle teekonna juures olemas. Koostööd hobusega parandan kõige rohkem nii, et olen ise rahulik, ei kiirusta ja kuulan hobust rohkem. Iga trenniga õpime teineteist paremini tundma.

Stressirohketes olukordades proovin jääda alati ise väga rahulikuks, et ma ei tekitaks hobusele lisastressi. Ebaõnnestumiste puhul proovin ma mõelda olukorrale suuremas pildis: me kõik teeme vigu ja vigadest saame me õppida. Tuleb minna edasi ja mõelda, mida sellest ebaõnnestumisest kaasa võtta saab.

Milline on su suurim unistus? Mille poole püüdled, mida tahad saavutada sellel spordialal?

MLL

Ma arvan, et eks suurimaks unistuseks on ikka olümpiale pääseda kunagi ja sõita suuri sõite. Sinna jõdmiseks tuleb kindlasti palju trenni teha ja tuleb mõista, et miks ma teen just seda sporti. Minu jaoks hoiab motivatsiooni üleval just see mõte, et ehk kunagi jõuan ka nendele areenidele, kus sõidetakse maailmakarika etappe ja 4* sõite.

Eks ikka oleks tore võistelda olümpial või mõnel muul suurel tiitlivõistlusel. Kahjuks sõltub sinna jõudmine nii paljudest teguritest, et ainult tahtejõust enam ei piisa. Kui võimalus tekiks, osaleksin kindlasti. Üldiselt püüdlen ratsutamise ideaali poole. Proovin pidevalt areneda ning saada aina paremaks ratsanikuks ning selle protsessi käigus soovin sõita kõrgemaid parkuure ja saavutada paremaid tulemusi. Samuti tahan jõuda oma hobustega sellisesse kohta, kus mul on tunne, et kõik “nupud” on üles leitud ning kõik toimib täpselt nii, nagu soovin.

Minu eesmärk on jõuda ratsaspordis nii kaugele kui võimalik. Usun, et järjepidevus ja sihikindlus aitavad samm-sammult eesmärkidele lähemale jõuda. Motivatsiooni aitab mul hoida armastus selle ala vastu ning teadmine, et iga tagasilöök õpetab midagi uut ja viib mind eesmärkidele sammukese võrra lähemale.

M-ML

Minu suurim unistus on ikka, nagu vast igal sportlasel, osaleda ja teha hea sooritus olümpiamängudel. Lisaks on muidugi mu soov esindada Eestit ka kõikidel rahvusvahelistel tiitlivõistlustel. Samuti püüan igapäevaselt ronida maailma edetabelis aina kõrgemale enda eeskujude poole. See kõik tuleb lihtsalt pidevast tööst tallis, planeerimisest, ja jällegi – heast tugigrupist. Minu motivatsioon põhineb mentaliteedil, et iga kaotus on õppetund ja iga võit on tehtud töö ja vaeva vili.

Usun, et distsipliin on motivatsioonist olulisem, sest just see aitab edasi liikuda ka siis, kui kõik ei lähe plaanipäraselt. Tagasilöögid on selle spordiala loomulik osa ning üritan neid võtta pigem õppimise ja arenguna. Kui midagi ei lähe nii, nagu soovisin, analüüsin olukorda, teen omad järeldused ning liigun edasi.

Minu suurim unistus on jõuda maailma tippu ja olla edukas maailma kõrgeimal tasemel. Selle saavutamiseks pean olema järjepidev, pidevalt edasi arenema ja õppima oma vigadest.

Minu eesmärk on sellel aastal jõuda Tallinn International Horse Show’le ning tulevikus tahaksin ronida võimalikult kõrgele tasemele. Minu suurim unistus on kunagi jõuda olümpiale. Motivatsiooni aitab hoida see tunne, kui näen enda ja hobuse arengut ning kui raske töö hakkab lõpuks tulemusi näitama. Ka raskemad hetked annavad motivatsiooni rohkem pingutada ja paremaks saada.

Tulevikus tahaksin võtta osa Longines Ranking, World Cup ja Grand Prix sõitudest. Sinna jõudmiseks pean ma olema järjepidev ja jätkama samas vaimus. Ma unistan suurelt ja et neid unistusi täide viia, pean ma pingutama. Kõik ei lähe alati plaanipäraselt ja see on meie spordis väga tavaline. Me kõik teeme vigu, millest õpime, keegi ei ole perfektne, sellega peab arvestama.