Seitse nädalat Sunshine Touril tõid Margareth Eiknerile väärt kogemusi ja suured võidud

Esimesed kaks nädalat Pre-Sunshine Tour’il andsid võimaluse suures ratsakompleksis rahulikult sisse elada. „See oli tegelikult väga hea, sest meil oli kaasas palju noori hobuseid. Nii said nad võistlusoludega järk-järgult harjuda. Alguses oli kõik üsna rahulik ja see aitas – nad ei pidanud kohe sellesse suurde melusse sattuma. Mõne hobuse jaoks oli olukord alguses päris üllatav, sest mitut neist polnud varem niimoodi transporditud ega uude keskkonda viidud. See oli nende jaoks paras katsumus,“ räägib Margareth.

Sisseelamisperioodile järgnes vaba nädal ning pärast seda veel neli nädalat võistlusi. „Muidugi ei võistelnud me iga hobusega igal nädalal – koormust jagasime vastavalt sellele, kuidas hobused end tundsid,“ märgib Margareth.

Ta nendib, et nii pikka võistlusperioodi pole ta varem kogenud, eriti veel nii paljude hobustega. „Olen varemgi turneedel käinud, näiteks paar aastat tagasi, kuid kaheksa hobusega on see ikkagi palju intensiivsem. Sunshine Tour on ka väga suur võistlus, kus liikumist erinevate väljakute ja alade vahel on märksa rohkem kui paljudel teistel võistlustel.“

Intensiivne võistlusperiood nihutas võimekuse piire

Ta kirjeldab seda võistlusperioodi kui väga intensiivset ja mitmekesist kogemust, mis oli ühtaegu nii vaimselt kui ka füüsiliselt nõudlik. „Kogu aeg oli tegevust ja puhkehetki jäi vähe. Samas oli see väga hea kogemus – mul on väga hea meel, et selle ette võtsin, ja teeksin seda kindlasti uuesti. Selle aja jooksul õppisin väga palju nii enda kui ka oma hobuste kohta,“ ütleb ta.

Margareth tunnistab, et on isegi veidi üllatunud, et pidas kogu perioodi lõpuni vastu. Tema sõnul oli seitsme nädala jooksul vähemalt esmaspäev alati võistlusvaba päev, mõnikord venis paus isegi kolmapäevani.

„Selle ühe vaba päevaga sain veidi hinge tõmmata, aga viimastel nädalatel… Hommikul äratuskella kuuldes oli küll vahel tunne, et…,“ naerab ta. „Kas ma ikka jaksan?“

Margarethi sõnul arendas Hispaanias veedetud võistlusperiood teda kõige rohkem just vastupidavuse ja enese kokkuvõtmise osas. „Varem on olnud nädala- või kahenädalasi võistlusi, kus tundsin, et pühapäevaks olen juba nii väsinud, et keskendumine pole enam päris sama. Siin seda eriti ei juhtunud – suutsin lõpuni vastu pidada. Eks see tuleb ka kogemuse ja harjutamisega,“ märgib ta.

Suurimaks õppetunniks sellest turneest peab ta aga arusaamist, et suudab rohkem, kui varem arvas. „Kui ma oleks ette teadnud, kui intensiivne see periood tegelikult on, siis ma ei tea, kas oleksin uskunud, et see on tehtav. Tegelikult on meie võimete piir palju kaugemal, kui me ise arvame.“

Lisaks enesedistsipliinile õppis Margareth Sunshine Tour'il palju ka oma hobuste kohta. „Sain paremini aru, kuidas nad sellise perioodiga toime tulevad ja millised sõidud või väljakud neile sobivad. Seal oli väga erinevaid võistlusväljakuid ning see andis hästi aimu, kus keegi neist kõige paremini hüppab – mõni tunneb end ühel väljakul palju kindlamalt kui teisel. Samuti õppisin rohkem tundma nende iseloomu ja väikeseid nüansse, mida tavalisel võistlusel ei pruugi nii selgelt märgata,“ räägib ta.

Margareth peab Hispaanias üheks põnevaimaks kogemuseks võimalust näha suurte tiimide võistlusturnee töökorraldust. „Siin oli väga palju viietärni tasemel sõitjaid ning ka palju teisi tugevaid ratsanikke. Väga huvitav on jälgida, kuidas nad võistlevad ja hobuseid treenivad ning samal ajal nendega samal platsil sõita. Ka abiliste tööst on siin palju õppida. Mõnel suurel tallil on kaasas suur meeskond – teenereid, õpilasi ja ratsanikke. Vahel sain ka ise mõnelt selliselt tiimilt abi. Huvitav on näha, kuidas nad toimivad, sest nad tulevad siia võistlema 30–40 hobusega ja väga suure meeskonnaga. Seda kõike kõrvalt jälgida oli tõesti silmiavav,“ jutustab ta.

Kui rääkida finantspoolest, tõdeb Margareth, et nii pikk võistlusperiood on ilmselgelt kulukas. Kaheksast hobusest oli kaasas tal kolm isiklikku hobust, teiste eest tasusid kulud õnneks omanikud. "Õnneks ma sain mingit auhinnraha, mis on positiivne," naerab ta.

Margarethi sõnul näeb ta eelkõige seda investeeringuna endasse ja oma hobustesse. "Nad said palju kogemust, said häid tulemusi. Ma sain häid videoid, see on abiks tulevikus, et neid müüa. Ma sain palju kogemust juurde ja õppida selle reisi jooksul. Eriti see, mis me suutsime teha seitsme nädala jooksul – ma arvan, et seda Belgias sama ajaga saavutada oleks väga raske," räägib ta.

Unistab olümpiamängudest

Sunshine Tour’i tipphetkeks peab Margareth viimast nädalat, kus ta oma põhihobuse Corvette 2G Z-ga ehk Cocoga saavutas neljatärni 145 cm sõitudes kaks esikohta.

„Ta oli kogu võistluse vältel väga stabiilne. Kuuest 145 cm parkuurist hüppas ta viis puhtalt ning ainult ühes tuli üks tõke maha. Enamik sõite tõid ka kohti,“ räägib Margareth.

Nooremate hobustega oli eesmärk eelkõige kogemuse kogumine. „Nendega ei läinud me kohtade peale sõitma. Tähtis oli, et nad harjuksid keskkonna ja tasemega. Oli hea näha, et nad tulid olukorraga toime ning tegid järjest kindlamaid sooritusi,“ selgitab ta.

Tema põhihobune, 11-aastane Coco, on Margarethi peres olnud juba neljandast eluaastast. „Ta on väga usaldusväärne ja kiire hobune, kellega saab sageli ka kohtadele sõita. Välihooaeg sobib talle eriti hästi, mistõttu oli see turnee talle hea koht hooaja alustamiseks,“ ütleb sportlane.

Pärast pikka võistlusperioodi Hispaanias naaseb Margareth tagasi Belgiasse. Võistlusel kaasas olnud hobused saavad nüüd mõneks ajaks puhkust, samal ajal kui Margareth saab taas rohkem keskenduda kodus olevatele noorematele hobustele, kes pikemate reiside ajal paratamatult veidi tahaplaanile jäävad.

Järgmisi plaane Margarethi sõnul tal veel paigas ei ole. Ta ütleb, et tema võistlushobustele kulub ära väike puhkus. Suveks küpseb plaan võistelda Poolas. „Ma olen paaril korral Poolas võistelnud, kogu korraldus on pigem hea mulje jätnud. Meil on Belgias ka super võistlused, aga hea on vahelduseks naaberriikides võistelda,“ kommenteerib Margareth.

Suurematest sihtidest rääkides unistab Margareth olümpiamängudest, kuid see on pigem pikema perspektiivi eesmärk.

„Lähiajal on reaalsus see, et mu põhivõistlushobune Corvette on väga hästi hüpanud ja tema vastu on tekkinud huvi. Kui kauaks ta minu juurde jääb, on raske öelda – hobuste müümine on selle spordi paratamatu osa, kuigi see on ka kõige ebameeldivam. Praegu keskendun temaga võistlemisele nii kaua, kui ta minuga on. Samal ajal on mul ka palju noori hobuseid peale kasvamas ja loodan väga, et nende seas on mõni tulevane tipp, kes aitab mul oma unistust täita,“ ütleb Margareth.

Võimaluse korral sooviks ta sügisel osaleda ka Tallinn International Horse Show’l. „Mulle meeldib seal väga võistelda. Praegu on seda veel raske ette ennustada, sest aega on palju ja palju sõltub ka hobusest, kellega startida. Noorte hobustega ei ole nii pikka sõitu mõtet ette võtta, aga kui on kogenum võistlushobune, tuleksin hea meelega Horse Show’le,“ räägib ta.