Kestvusratsutajad täitsid MM-i kvalifikatsiooni: geopoliitilisest olukorrast sõltub, kas saame seal osaleda või mitte

Eesti kestvusratsutajad Kairit Kalbre ja Katriin Kalle osalesid eelmise nädala lõpus Slovakkias Šamorinis toimunud võistlustel. Mõlemad osalesid kahe hobusega. Kairit sõitis MM-i kvalifikatsiooni ehk 160 km distantsi hobusega Miku My Love ning 100 km distantsi Nord Kassariga. Mõlemas sõidus võitis Kairit teise koha! Katriin osales 160 km sõidus Kotkaga, kus tulid viiendaks ning 100 km sõidus Mister Tondiga, kus lõpetati 12. kohal.

Nüüd on nii Kairit kui Katriin oodatud osalema Saudi Araabias Al Ulas toimuvatel maailmameistrivõistlustel.

Kairit räägib, et temal tuli mõte Mikuga Slovakkiasse 160 km sõitma minna alles veebruaris, niiet aega treenimiseks ja ettevalmistuseks palju ei jäänud. Miku jaoks oli see ka esimene 160 km võistlus.

Olenemata lühikesest ettevalmistusperioodist, on Kairit õnnelik, et Miku oli võistluspäeval super vormis ega väsinud ära. "Viimasel ringil otsustasime siiski hoo maha võtta et liigselt mitte riskida," nendib ta.

Varasemalt pole Kairitil Šamorinis läinud – viimati lõpetas ta seal edukalt võistluse kümme aastat tagasi MM-il. "Äkki nüüd sain needuse murtud, et kohe kahel päeval teisele kohale tulin!" rõõmustab ta.

Seekord läks kõik õnneks – ilm oli mõnus, rada kerge ja korraldus hea. "Mõni ring oli ainult kahjuks mõned kilomeetrid pikemad, kui oli kirjas, selle tõttu tuli siis ka keskmine kiirus tulemustes reaalsusest natuke väiksem," selgitab ta.

Katriin, kes suutis Slovakkias napis riideis mõnuledes tõbiseks jääda, räägib, et temal oli eesmärk 160 km rajal lõpetada ja mingit kohta ta taga ajama ei läinud. Kotka jaoks oli see ka esimene 160 km võistlus. "Kohal ei olegi sellise võistluse puhul minu silmis väga suurt rolli. See ei ole mu peamine eesmärk," räägib ta. 

Katriin tunnistab, et on enda peale veidi tige, sest tegi rajal ise ühe väikese eksimuse.

"Kolmandal ringil ma ei näinud ühte pööramiskohta ja sõitsin viis kilomeetrit lisaks. Sellega jäin eesolevast grupist maha. Pidin edasi üksinda sõitma. See oli veidi kehv. Me saame Kotkaga hakkama, aga teistega koos on alati palju parem sõita. Pärast seda ma otsustasin, et ma rahulikult sõidan lõpuni. Need lisandunud viis kilomeetrit ikkagi soojal päeval västitasid hobust," tõdeb ta.

Katriini sõnul on Slovakkias tegelikult väga lihtne rada, nimetades seda isegi Euroopa üheks kõige lihtsamaks rajaks. "Tõuse ei ole. Üksinda sõita 13 kilomeetrit ühel pool Doonau kallast, siis ümber keerata ja täpselt samamoodi tagasi sõita on motivatsiooni osas suht nüristav, sest nii igav on!" naerab ta.

Maailmameistrivõistlustel sooviks Katriin osaleda Kotkaga. "Eks siis vaatame, mis olukord maailmas on geopoliitiliselt, kas saab minna või mitte. Kui võistlus toimub, siis kindlasti tahaks minna," kinnitab ta.

Kuidas aga ühte külmaverelist eesti hobust üldse Saudi Araabia kuumuseks, liivaks ja tõusudeks ette valmistada?

"Midagi väga kardinaalset ma oma treeningutes ei muuda. Eks ikka mõne galopitrenni teen rohkem," räägib Katriin. "Üldiselt jääb ettevalmistus ikka selliseks nagu see on varem olnud. Kotkas on rahulik hobune ja suudab kohaneda hästi uutes tingimustes, aga lennureis võib ikkagi olla hobustele päris kurnav..."

Katriin ütleb, et talle meeldis väga käia võistlemas kahe enda hobusega. "Näiteks transportides nad toetasid teineteist," rõõmustab ta. Katriin tõdeb, et on enda üle uhke, et on suutnud kaks hobust treenida MM-i tasemele.

Mister Tondi, kes on Katriini jaoks üks südamelähedasemaid hobuseid, oli pikalt vigastuse tõttu puhkusel. Slovakkias oligi tema esimene võistlus pärast vigastuspausi. Katriin ütleb, et läks Tondiga sõitma ilma ootusteta ja seda lihtsalt nautima.

"Tondi on nii äge hobune, kellega võistelda. Tal on nii palju kogemust, ta on spetsialist! Ta vahetab näiteks ise omal galopis jalga iga pooleteise kilomeetri järelt," märgib Katriin. "Temaga oli väga tore uuesti rajal olla. Ta on nii tore hobune, kellega võistelda. Sügavamat emotsiooni selle taga, et ma sain temaga uuesti võistelda, on raske kirjeldada – see hobune tähendab mulle hästi palju. Ma ratsutan temaga nautimise pärast. Ta on mulle juba nii palju andnud, nüüd on lihtsalt võimalus mõlemal seda nautida."

Lõpetuseks tõdeb Katriin, et ilma oma lähedastest koosneva tiimita ei oleks ta seda võistlust üle elanud. Lähiajal suuri võistlusplaane Katriinil ei ole, ta jääbki nüüd pigem ootama MM-i. Muuhulgas on tal käsil viimane aasta ülikoolis bakalaureuseõppes ja Öölaulupeo korraldamine.