Katriin Kalle sõitis Saudi Araabias MM-i radadel: see rada karistab su ära, kui sa midagi valesti teed

Kuidas sul laupäeval läks? Ma saan aru, et sa pühapäeval ei startinud.

Ei, pühapäeval ei sõitnud. Ma olen õnnelik, et ma ei startinud, sest pühapäevane ilm oli veel hullem kui laupäeval. Pühapäeval läks starti umbes 95 hobust ja õhtuks oli 70 ratsanikku maha võetud, 12 said tulemuse kirja, kaheksa praegu veel rajal. Viis ratsanikku loobusid ise. Olud olid pühapäeval väga rasked. See ilm tõesti küpsetab. 

Üldiselt läks hästi selles suhtes, et lõpetada on juba väga edukas sellisel võistlusel ja nii raskel rajal. See on ikkagi tehniline rada, et ega ma väga hästi ei kujutagi ette, kuidas peaks siin kiiremini sõitma, kui 15-16 km/h keskmist. Rada on keeruline, sest see on hästi vahelduva pinnasega. Vaheldumisi sügav liiv ja kõva tee, peaaegu nagu asfalttee põhimõtteliselt. Rada käis ka väga üles-alla. Vahepeal pidime kõndima kolm kilomeetrit järjest sammu, sest liiv oli nii sügav, seal ei saaks kiiremini väga sõita.

Kuidas hobune vastu peab sellise kuumas?

Esiteks peab hobune olema väga heas vormis, isegi selleks, et 13 km/h tempos sõita, mis ma sõitsin. Vahepunktides me jahutasime ikka nii palju kui võimalik, veepeatustes kastsin teda ja andsin juua. Jahutamine on ikkagi kõige olulisem. Nende hobuste eelis on see, et nad on siin kliimas juba varem olnud, neil on siin lihtsam kui Euroopa hobustel.

Just, ma mõtlesingi, et kui raske oleks aklimatiseeruda hobusel, kes peaks minema siit, -20kraadisest külmast sinna kuuma kätte...

Kaks aastat tagasi sain ma selle kogemuse kätte, mind kutsuti siis koos hobusega võistlema. Siis tegingi trenni Eestis lume ja -15 kraadiga. See oli päris hull. Hobune metaboolse poole pealt pidas vastu, aga siis võeti mind enne viimasti ringi kontrollpunktis maha, sest hobuse selg muutus tundlikuks. Ei olnud midagi tõsist, aga piisav, et mind maha võtta. Seetõttu olen ma õnnelik, et võistlesin seekord kohaliku hobusega. Ma ei oleks tahtnud praegu Eesti kliimas -20 kraadiga trenni teha. Hobusele on ka lennukiga lendamine ja kliimavahetus väga raske.

Aga kuidas sa ise vastu pead, ka sul tuli ju siit talvest minna sinna?

Ma tunnen ennast hästi õnneks. Ma olin kuus nädalat Hispaanias, tegin seal trenni. Tegelikult olin ma ainult kaks nädalat selles -20 kraadises Eestis. Siis ma käisin lihtsalt suusatamas pea iga päev, et mingit vormi hoida. Trenni peab tegema, muidu see kuumus siin küpsetab eriti läbi. Kuumusega on siin küll keeruline hakkama saada, aga ma tunnen end täitsa hästi, joon oma elektrolüüte ja söön müslibatoone.

Kokkuvõttes oled rahul seekord võistluskogemusega?

Jah, sain ikkagi rajakogemuse. Võrreldes kahe aasta taguse ajaga oli ringi muudetud, stardi ja finiši osa samuti. See oli väga hästi tehtud, varasemalt oli pigem igav. Ringid jäävad samaks MM-il ka. Seetõttu oli kindlasti väga oluline näha neid tingimusi ja raja profiili.

Ja kuidas mulje jäi rajast – pigem ikkagi liiga raske rada või sõidetav?

Kindlasti on võimalik lõpetada selle raja peal. Aga noh, peabki olema üliettevaatlik. Mina arvan, et seda peaks sõitma minema eesmärgiga lõpetada, mitte mingit kohta taga ajada. See rada karistab su ära, kui sa midagi valesti teed, või korraks tähelepanu kaotad. Järsku on kuskil ootamatult sügav liiv ja ja siis sa oled seal kinni. Kive on ka ikkagi väga palju. Peab olema hästi keskendunud ja hästi ettevaatlik siin võisteldes.

Kas läheksid uuesti Saudi Araabiasse võistlema?

Kvalifikatsiooni kätte saan, siis kindlasti jaa! Korraldusliku poole pealt on ju kõik siin hästi ja äge võistluskeskus on neil. Nad ehitavad ja arendavad seda kogu aeg edasi. Et ma kindlasti tuleks siia tagasi. Ma läheks starti, nagu ikka, mõttega finišeerida. Ei usu, et oleks mõistlik kiiret sõitu taga ajada.