Grete Ayache: „Harmooniline sõit on väärt rohkem kui medal”

Kuidas kulgeb sinu 2025. aasta hooaeg ja millele praegu enim keskendud?

Peamine siht on EM Prantsusmaal Crozet’s – see toimub meie ratsabaasist ainult 600 km kaugusel, mis teeb logistika hobusele palju lihtsamaks. Enne seda teen mõned suurvõistlused Lääne-Euroopas, näiteks Aachenis ja Maconis, et Vertigot tippvormi viia. Aga suvel pean väga jälgima, et teda mitte üle koormata – hobuse heaolu on minu jaoks alati esikohal.

Sa oled viimasel ajal saanud kutseid mitmetele prestiižsetele 5* taseme võistlustele. Kuidas sinna pääseb?

See pole lihtne – kutseid jagatakse ainult Euroopa absoluutsesse tippu kuuluvatele sportlastele. Alguses sain mitu korda enda osalemissoovile vastuseks „ei“, aga aastate jooksul olen Lääne-Euroopas palju võistelnud, tulemused on olnud stabiilsed ja lõpuks olen hakanud oma osalemissoovidele saama jaatavaid vastuseid. Näiteks Londoni MK-etapi korraldajatele pidin mitu kuud kirjutama ja neid veenma, enne kui sain võimaluse starti minna. Nüüd tippvõistlustele vahel isegi kutsutakse ja see on suur tunnustus nii mulle kui ka Eestile.

Räägime Vertigost. Kuidas teie koostöö alguse sai?

Ostsin Vertigo, kui ta oli vaid kolmenädalane. Ta on meie juures olnud varsast saati. Ta on hästi püüdlik, aga ka väga tundlik. Oleme aastaid töötanud selle nimel, et meil tekiks omavaheline usaldus ja side. Fontainbleau’s oli kord platsil 100 takistussõitjat korraga – täiesti hullumeelne! Pidin treeningud ajastama kella seitsmeks hommikul, et tal oleksid rahulikumad treeningutingimused. Sellised detailid loevad tohutult.

Kas Vertigo on ainus hobune, kellega hetkel grand prix’d sõidad?

Ei, mul on hetkel 3 hobust aktiivselt võistlemas, sama palju ka mu abikaasal. Kokku on meil tallis umbes 30 hobust, sh pensionärid ja noored hobused, keda alles koolitame. Enamiku hobustest ostame varsana või kahe-kolmeaastaselt ja saduldame ise. Meie jaoks on hobuste Grand Prix tasemeni koolitamine suurem rõõm kui ainult võistlemine – see side, mis aastatega tekib, on hindamatu.

Kas töötad ka treenerina?

Jah, ka Eestis olen andnud tunde Kurtna tallis Sirli juures. Seal on väga head tingimused ja õpilased on üllatavalt ambitsioonikad – nii professionaalid kui ka harrastajad. Nad on avatud uutele ideedele ja võtavad tagasisidet väga hästi vastu.  

Millised on sinu pikemaajalised sportlikud sihid?

Üks minu eesmärk oli jõuda maailma esisaja hulka, mis on aastaid tagasi täidetud. Nüüd sihin kohta esiviiekümnes. Aga veelgi tähtsam kui reiting on minu jaoks see, et suudaksin näidata head ratsutamist. Harmooniat, koostööd, hobuse heaolu. Kui sõit on ilus ja hobune rahul, siis see kaalub üle iga medali.

Hobuste heaolust räägitakse viimasel ajal palju. Kuidas sina sellesse suhtud?

Väga tõsiselt. Usun, et ratsutamine peab muutuma hobusesõbralikumaks, aga me ei tohi kalduda ka teise äärmusesse, kus hobust enam üldse ei tohi puudutada või treenida. Piir peab olema selge ja ratsutajad vajavad sel teemal rohkem tuge.

Kas sul on plaanis tulevikus rohkem ka Eestis käia ja siin võistelda?