Aino Vars-Kasesalu 95: naine, kes pani takistused väiksemana paistma

Seda ei tahetud sel ajal mitte ainult öelda, vaid ka mitte teada, et see oli suurel määral Eesti ratsaväes koolitatud treenerite pärand. Ja narr on meelde tuletada, et Sultan ja Säde olid Lätist ostetud, Säde siiski tõult hannover.

Aino oli selleks ajaks juba olnud hobusel Bajaderka 1951. a. Eesti meister naiste rakemas klassis ja 1952. aastal kahekordne Eesti meister – võitis oma „elu hobusel“ Sädel naiste klassis nii kahevoorulise kui raskema klassi takistussõidud. 1953. aastal oli see paar ülekaalukalt parim nii naiste arvestuses kui üldarvestuses, võites kahevoorulise 150 cm takistussõidu ja 160 cm takistussõidu selle aja kohta haruldase tulemusega 4 kp. Teised kohad üldrvestuses said Ants Pinding Bajaderkal ja Ago Linnus Pärlil võrdsete tulemustega 16 kp. Samal aastal tuli üleliidulise spordiühingu „Nauka“ võistkonna huvides anda Säde N Liidu meistrivõistlusteks Ants Pindingule, kes tõi Eestile pikaks ajaks viimase N Liidu tšempioni tiitli. Ja ikkagi oli 1955. aastal Säde sadulas jälle Aino Vars, tuli Eesti meistriks kõrgemas klassis ja sai hõbemedali kahevoorulises takistussõidus. Sellega lõpetas ta oma lühikese ja ereda spordielu tippspordis.

Ere oli see tõesti. Minagi mäletan tema esinemist 1955. aastal. Oli aeg, mil tallinlased tegid kõva tööd, koondades hobused takistuste vahel nö „vedrusse“ ja siis päästes või ajades hüppele, kui ratsanik ol valinud enda arvatess õige äratõukekoha. Tartlased aga andsid hobusele aega valida kuni hobune mõnikord pidas paremaks üldse mitte hüpata. Siis tuli väike must hobune, väike lausa märkamatu ratsanik seljas, ja kihutas neist suurtet takistustes üle sellise lennuga, et parkuur näis järsku väiksemana. Selline stiil oli ootamatu ja eriline mõlema range koolkonna jaoks.

Järgnes pikk ja väärikas teaduselu ja perekonnaelu. Õppis ja uuris metsamajandust, sai doktorikraadi 1969. aastal, juhtis 23 aastat 1975-1998 ta Järvselja Õppe- ja katsemetskonnas õppetegevust. Abielust Heino Kasesaluga, mis sõlmiti 1961. aastal, sündis 1971. aastal tütar Kaja. Nagu emagi, alustas ta metsanduse õppimisega Eesti Põllumajanduse akadeemias ja huvitus ka ratsaspordist, on tõlkinud eesti keelde väärtuslikud teosed Alois Podhajsky „Minu hobused, minu õpetajad“ ja Jane Kidd’i „Ratsastuse alused“. Koos abikaasa Toomas Traageliga on nad parimad ornitoloogia tutvustajad Eesti rahvale, linnuvaatluse suurmeistrid. Ainol aga pole praegu kuhugi kiiret, loodame, et selline aeg kestab veel kaua.

Tekst ja foto: Raigo Kollom