95aastaselt suri ratsasportlane Olli Helisalu

Meie hulgast on lahkunud Olli Helisalu (Olga Toome, 16.10.1930-16.04.2026). Käisin matustel. Koduteel tuli meelde, kuidas Albert Rästal (1928-2018) täitus 85 eluaastat ja ma soovisin talle telefoniteel õnne. Tema vastas: „Nägid! Fadejevile tegin ära!“ Kui Olli saanuks, oleks tema võinud öelda: „Tegin teile kõigile ära!“ 

Nii kaua kui tema, pole ükski Eesti ratsutaja elanud, maailmaski vähesed. Ratsutamine oli tema elus nagu väike episood, ta võistles tõsiselt vaid kuus aastat. Aga ta jõudis tulla Eesti meistriks naiste kolmevõistluses hobusel Mobi (1950), Eesti meistriks kolmevõistluse hobusel Gagara (1954), kui kehtis juba ühisarvestus, ja ALMAVÜ üleliiduliseks tšempioniks kõrgema klassi takistussõidus hobusel Sokol (1954). Selles viimases sõidus oli ta ainuke naine 41 võistleja hulgas.

Minule oli Gagara, suur ja võimas täisvereline mära, elu halvim mälestus hobusest – ma ei saanud temaga lihtsalt hakkama. Kui tegin Olliga intervjuu tema 80. juubeli puhul, küsisin ka Gagara kohta. Olli sõitis temaga, kui Fadejev oli hobuse välja sõitnud, Olli andis ta ära kui Eesti parima kolmevõistlushobuse. Mulle kui tulevikulootusele pakuti Gagarat pärast seda, kui tema ratsanik, tugev ja vägivaldne Kalju Kroll, oli allumatuse pärast minema löödud. Allumatu oli ka Gagara. Pärast paljusid kukkumisi ja juhitamatuid kihutamisi otsustas treenerite nõukogu, et on ikka tugevamat meest vaja ja mulle anti silmapaistmatu, äsja laiali saadetud ratsaväest saadud rivihobune Kameelia. 1956. a. Rahvaste spartakiaadil oli Kameelia Eesti võistkonna parim, Gagara langes välja.

Kui nüüd küsisin, mida Olli enda arvates õigemini tegi, vastas ta: „Ma ei teinudki midagi. Ootasin, mis hobune teeb.“ Niimoodi oma tahtmist peale surumata, leebelt ja naeratades kohtles ta kõiki inimesi ja hobuseid. Ta ei nõudnud midagi, talle pakuti. Gagara puhul oli ju tormamine tekkinud, kui teda hakati kõvasti koos hoidma, Olli all tundsid kõik hobused end vabalt. Ka inimesed tema ümber imetlesid, kuidas tal kõik õnnestus kuidagi loomulikult, nagu iseenesest, ei mingeid konflikte või arusaamatusi. Temas oli mingi teadvustamata rahulolu elu ja inimestega. Oli ka oma selge arusaamine, kuidas elada. Tuli aeg, tuli Karl Helisalu ja tuli otsus abielluda ning elada koos elu lõpuni. Lepiti ka kokku, et üks jätab ratsutamise, teine poksimise. See abielu kestis 66 aastat 1956-2022. Mõlemal oli töine elu, hea teenistus, tubli tütar kasvatada, lapselapsed sagedased külalised. Jõuti koos ka vanavanavanemad olla.

Ollile jäid siiski alatiseks südamesse need ratsutamisele pühendatud aastad. See oli „nii hirmus ilus aeg“, nagu ta armastas öelda. Ja talle meeldis selles ajast rääkida ning ka tänapäeva ratsasporti jälgida. Lugematuid kordi oli ta Tallinna International Horse Show publiku hulgas, ikka mõne vana tuttavaga rääkimas. Ratsutamises on ikka, millest või kellest rääkida.