160 kilomeetrit läbi kõrbe – Eesti kestvusratsutajate pilgud on suunatud MM-ile

Millal sai selgeks, et maailmameistrivõistlustel osalemine võiks olla realistlik eesmärk, ja mida tuli selle nimel teha?

Kairit Kalbre

Mõte proovida koos Miku My Love’iga maailmameistrivõistluste kvalifikatsioon läbida tekkis umbes veebruaris. Selleks sõitsime aprillis Slovakkiasse Samorini, kus õnnestus kvalifikatsioonisõit edukalt läbida ja seda veel väga hea kiirusega. Hobusele oli see elu esimene 160-kilomeetrine võistlus, mulle aga esimene nii kerge 160 km sõit.

Taavet Tikk

2025. aasta 19. aprillil õnnestus meil koos Pirate’iga läbida Belgias Zutendaalis 160-kilomeetrine distants, mis andis võimaluse registreerida end 2026. aasta maailmameistrivõistlustele. Selle saavutamiseks oleme aastaid treeninud, õppinud üksteist tundma ning hoolitsenud vastastikku nii hobuse kui ka ratsaniku heaolu eest. See on nõudnud ka väga palju aega ja ressursse.

Eliise Laur

Alguses kahtlesin, kas Namir on üldse kolme tärni tasemel võistlemiseks sobiv hobune. Kui läbisime 2024. aastal Soomes oma esimese 140-kilomeetrise distantsi, sain aru, et ta on selleks täielikult võimeline. Pärast 160-kilomeetrist rekordsõitu Slovakkias mõistsin, et Namir suudab veelgi enamat.

Kuigi Araabia Ühendemiraadid ei oleks minu esimene valik hobuse esimesteks tiitlivõistlusteks, on tegemist erakordse võimalusega, mille oleme otsustanud vastu võtta. Usun, et see võistlus on alles algus ja Namiri parimad aastad seisavad veel ees.

Alice Allik

Maailmameistrivõistluste normide täitmine ja selleni jõudmine on nõudnud pea kolm aastat sihipärast tööd ja lugematuid tunde sadulas. Alustasime teekonda samm-sammult ning liikusime järk-järgult kõrgemale. MM-il osalemine sai reaalsuseks alles pärast 160-kilomeetrise distantsi edukat läbimist.

Egle Kalev

2023. aasta alguses arvasin, et ma ei istu enam kunagi hobuse selga. Täpselt kümme aastat oli selleks ajaks möödunud võistlusspordist eemal olles. Niisama eesmärgita hobusega sõitmist ma endale nende aastate jooksul ette ei kujutanud.

Siis küsis üks alustav sportlane, kas ma ei tahaks maailmameistrivõistlustel osaleda. See oli hetk, mil otsustasin, et tahan küll! Vahet polnud, et mul polnud hobust, kvalifikatsioone ega isegi kindlat plaani ning MM oli juba seitsme kuu pärast. Aga kuidagi said nii hobune kui ka kvalifikatsioonid olemas olema. Ehk siis ainus asi, mida MM-il osalemiseks vaja on, on otsus.

Lilian Schönberg

Kui alustasin kaks aastat tagasi Gabryeliga võistlemist, ei olnud maailmameistrivõistlused temaga üldse esialgne plaan. Tol hetkel arvasin, et lähen MM-ile hoopis teise hobusega. Elu läks aga teisiti ning meie koostöö Gabryeliga kujunes väga edukaks.

Eelmisel aastal õnnestus meil läbida ka 160-kilomeetrine kvalifikatsioonisõit ning pärast seda muutus MM-il osalemine Gabryeliga realistlikuks võimaluseks. Maailmameistrivõistlustele jõudmine ei tähenda aga ainult kvalifikatsiooni läbimist. Sama oluline on hoida hobune terve, arendada tema vastupidavust ja planeerida kogu hooaeg nii, et ta oleks detsembriks parimas võimalikus vormis. 

Katriin Kalle

MM-i eesmärk oli mul algusest peale, kui hakkasin Kotkaga ratsutama. Teadsin, et tahan just temaga püüda MM-i kvalifikatsiooni. Kui eelmine sügis Kotkaga edukalt noorratsanike MM-i läbisin, siis mõtlesin, et võiks juba suvel kolmetärni võistlusel sõita. Kuna mul on viimane noorte aasta, siis otsustasin keskenduda ikkagi MM-ile ja vaadata pärast seda, kuidas Kotkas on. Läksime Itaaliasse võistlema 140 km distantsi, kus ta oli väga tubli. Pärast seda oli selgem, et maailmameistrivõistlused võiks paista. Seejärel tegin teise kvalifikatisooni Slovakkias.

Kuidas näeb välja ettevalmistus maailmameistrivõistlusteks ning millised on Araabia Ühendemiraatide kliima ja kõrberajaga seotud suurimad väljakutsed?

Kairit Kalbre

Ettevalmistused veel käivad ja kaks kuud on aega. Eestis on kindlasti keerulisem valmistuda, sest ilmad lähevad külmemaks, samal ajal peab hobune harjuma kuumemate tingimustega. Õnneks meeldib Miku My Love’ile pigem soe kui külm ilm.

Butheebis on palju paksu liiva, kuid õnneks on seal rada siiski kergem kui Saudi Araabias Al Ulas, kus maailmameistrivõistlused algselt toimuma pidid. Kõrberajal on kõik tingimused Euroopa hobustele suuremaks väljakutseks, sest nad ei ole sealsete oludega harjunud. Seetõttu on kindlasti eelis hobustel, kes on juba sellistes tingimustes võistelnud.

Taavet Tikk

Ettevalmistus tähendab pikki ja pimedaid õhtuid hobusega ning osalemist ka mitmetel väiksema tähtsusega võistlustel, mille eesmärk on olnud treenimine. Ise hoian end vormis füüsilise tööga, sest ka ratsutamine nõuab päris korralikku pingutust.

MM-iks valmistudes tuleb võistlusi hoolikamalt valida ning treeningu- ja puhkeperioodid on tavapärasest veidi erinevad. Hobusele püüame leida liivaseid radu, lisame treeningutesse künkaid ja jälgime, et ta püsiks terve.

Kõrberada me väga ei karda, sest võistluspaigad ja ilmastikutingimused on alati erinevad. Mõnel rajal on mäed ja muda, teisel tohutult tolmu ja kuumust. Kõige suurem mure on pikk teekond võistluspaika ja kuumus. Oluline on hobust jälgida ning teda mitte üle koormata. Loodame, et Pirate joob meeleldi!

Eliise Laur

Kindlasti pidime kogu hooaja planeerimisel arvestama sellega, et aasta lõpus ootab ees suur väljakutse. Sellest hoolimata tegin korraliku hooaja, kuid liiga palju riskida ei julgenud. Kuna Eestis on ilmad juba jahedad, treenime praegu teki ja kaelusega.

Pärast hooajajärgset puhkust oleme alustanud MM-i viimase ettevalmistusetapiga, mille põhifookus on pikkadel ja rahulikel treeningutel. Soovime hoida hobuse terve ja õnnelikuna. Suurimaks katsumuseks saab kindlasti AÜE kliima ja pehme kõrberada, mida Eestis järele teha ei ole võimalik.

Alice Allik

Tavaliselt lõpeb Eestis hooaeg oktoobris ja hobused lähevad puhkusele. Sel aastal on kõik teisiti: puhkuse asemel jätkame treeningutega ja hoiame vormi, et olla maailmameistrivõistlusteks valmis.

Kuna temperatuuride erinevus on väga suur, kasutame treeningutel tekke ja kaeluseid. Kõrberajal on suurimaks ohuks kindlasti kuumus ja sügav liiv.

Egle Kalev

Kuna kõrbes võistlemine on keeruline isegi kohalikele hobustele, valisin oma põhi­hobuseks Wardi, kes treenib juba kõrbetingimustes ning on seal läbinud kõik kvalifikatsioonisõidud. Tema treeningtingimused on väga sarnased Butheebi võistluspaiga omadega. Erinevalt Eestis treenivatest hobustest kuuluvad tema treeningplaani praegu ka ujumistreeningud.

Olen ka ise varasematel aastatel erinevates kõrbetes võistelnud ning tean, et alahinnata ei tasu ei kõrbeliiva, kõrbe tohutuid mõõtmeid ega sealset öist kõikehaaravat pimedust. MM-i ajal on riskid muidugi viidud miinimumini ja rada valgustatud, kuid arvestada tuleb ka päeva- ja öötemperatuuride suure kõikumisega.

Lilian Schönberg

Minu ja Gabryeli üks suurimaid eeliseid on see, et oleme mõlemad juba varem kõrbes võistelnud. Seega ei ole sealsed tingimused meile täiesti võõrad ning teame enam-vähem, mis meid ees ootab. Õnneks on meil ka kodus olemas päris korralikud liivased rajad, kus saame harjutada sügavamas liivas liikumist.

Ettevalmistus on praegu veel täies hoos, sest hobune peab olema parimas vormis just detsembris, võistluspäeval. See muudab treeningute planeerimise tavapärasest keerulisemaks. Eriti keeruline võib olla november, kui päevad lähevad kiiresti pimedaks ja ilmastikuolud muutuvad. Kui maapind jäätub ja läheb libedaks, on korralikke treeninguid raske teha. Samas, kui tuleb korralik lumi, on sellest hoopis kasu.

Kõrberajal pean üheks suurimaks väljakutseks pinnast ja õige tempo valimist. Sügav liiv väsitab hobust rohkem, kui esmapilgul tunduda võib, ning 160 kilomeetri jooksul tuleb osata tema jõuvarusid väga targalt jagada. Loomulikult on oluline arvestada ka kuumusega, milleks on meil siin praegu keeruline treenida. Kasutame treeningutel erinevaid tekke ja kaeluseid, et luua veidi kõrbetingimustega sarnaseid olusid. 

Katriin Kalle

Tavapärane ettevalmistus, mida teen 160 km distantsiks. Suures pildis jalgratast ei hakka leiutama. MM on nii oluline võistlus, kuhu tuleb minna kindla teadmisega, kuidas hobune 160 km distantsi vormi saada. Ise käin kaks korda nädalas jõusaalis, viis korda nädalas jooksmas. Üritan ennast igati vormis hoida. Ettevalmistus MM-iks on erinev selle tõttu, et teeme hobustega trenni nii, et neil on tekid seljas, et nad higistaks rohkem. Panen suuremat rõhku hobuse taastumisele – samas olen seda alati oluliseks pidanud. Osteopaat käis ning vaatasime ka varustuse üle, aga suuri muudatusi enne MM-i ei hakka tegema. Suurim katsumus on transport sinna ja tagasi. Pinnas on Abu Dhabis üsna hea, sügavas liivas tuleb ettevaatlik olla, et hobune viga ei saaks. Temperatuur on meie hobustele ilmselt kõige keerulisem katsumus.

Räägi oma hobusest – millised on tema tugevused kestvushobusena ja milline on teie koostöö suurim tugevus? Kuidas hindad hobuse valmisolekut nii suureks katsumuseks?

Kairit Kalbre

Miku on selline hobune, kes on alati valmis jooksma ega väsi kergesti. Nii raskel rajal nagu Butheebis on see kindlasti eelis. Ka tema kehaehitus sobib sinna rajale hästi.

Mu ema ostis Miku Soomest, kui ta oli alles kuuekuune. Hiljem ostis ta endale minu noorem õde. Kui ma õigesti mäletan, oli meie esimene ühine võistlus tänavu aprillis.

Hobuse vormi hindan eelkõige viimaste treeningute põhjal. Nende järgi tunnetan, kui heas seisus ta on, ning anname endast parima, et ta oleks suurvõistluseks valmis.

Taavet Tikk

Pirate on kompaktne, tugevate jalgadega hobune, kes on alati valmis liikuma ega anna kunagi alla. Tal on olnud pikk võistluskarjäär ja ta on selle edukalt ning tervena läbinud. Koos oleme treeninud alates 2022. aastast ning meie suurim tugevus on see, et tunneme üksteist hästi.

Hobuse valmisolekut on raske hinnata ainult ühe hetke põhjal. Kvalifikatsioonide jada, mille peavad läbima nii hobune kui ka ratsanik, on pikk ja võtab aastaid. Just selle aja jooksul selgubki, kas hobune on selliseks katsumuseks valmis. Mina vaatan lihtsalt hobusele otsa!

Eliise Laur

Namir on meie täielik koduhobune – ta lihtsalt on eriline. Ta on minu ema aretatud ja kasvatatud ning mul on olnud võimalus temaga koostööd teha päris algusest peale. Temast on sirgunud tugev, vastupidav ja vaimselt küps kestvushobune.

Meie suurim tugevus on aastatepikkune omavaheline usaldus ja teineteisemõistmine. Hobuse valmisolekut on aga raske hinnata enne võistluspaika jõudmist, sest lennureis ja kõrbe kliimaga kohanemine on tema jaoks uued kogemused. Namiri treenitavuses ma ei kahtle, kuid lõpliku vastuse annab ikkagi kogemus kohapeal.

Alice Allik

Fynestra on minu enda kasvatatud, keskmisest kestvushobusest veidi suurem ja võitlejahingega mära, kes on alati minekuvalmis. Ta kohaneb uute kohtadega kiiresti ega lähe kergesti stressi.

Meie koostöö suurim tugevus on usaldus ning oskus teineteist kuulata ja lugeda. Iga kõrvaliigutuse ja hingetõmbega annab ta märku oma enesetundest. Kestvusratsutamises on see väga oluline, sest hobuse heaolu ja enesetunne mängivad suurt rolli.

Hobuse valmisolekut hindan tema konditsiooni, koormusega toimetuleku ja üldise enesetunde järgi.

Egle Kalev

Minu esimesel valikul ehk Wardil on n-ö koduplatsi eelis. Ta kuulab ratsanikku hästi, on väga tasakaalukas ega kuluta esimesel ringil kogu oma energiat. Tänu sellele jääb tal jõudu ka viimaseks ringiks, kus ta liigub endiselt elavalt ja energiliselt.

Olen temaga võistelnud kahel korral 160-kilomeetrisel distantsil ning mõlemal korral on meie koostöö väga hästi sujunud. Kui sama treeningplaani järgi on hobune kahel korral olnud heas vormis ja 160 km distantsiks valmis, annab see kindlust, et plaan toimib ka seekord sarnastes võistlustingimustes. Lisaks on Wardil tänu kvalifikatsioonisõitudele nüüd rohkem kogemusi ning ta teab, mis teda ees ootab.

Lilian Schönberg

Gabryel on väga erilise iseloomuga hobune. Ta on tõeliselt omamoodi ning vahel on raske uskuda, et ta on tegelikult juba 16-aastane, sest oma käitumise ja energia poolest meenutab ta kohati palju nooremat hobust. Temaga juba igav ei hakka!

Tema suurimateks tugevusteks on tohutu jõud, vastupidavus ja väga hea taastumisvõime. Kuigi Gabryel on kasvult üsna pisike, umbes 150 cm turjakõrgusega, suudab ta täiesti vabalt palju suuremate hobustega sammu pidada.

Oleme koos võistelnud viimased kaks hooaega ning seni oleme igalt ühiselt stardilt koju tulnud kas esimese või teise kohaga. Meie koostöö üks tugevusi on see, et olen õppinud tema iseloomu ja väikeseid eripärasid hästi tundma ning oskan vastavalt vajadusele reageerida.

Gabryel ei ole minu isiklik hobune, kuid olen tema omanikule ääretult tänulik, et ta on usaldanud oma hobuse minu sõita. 

Katriin Kalle

Kotkas on tubli, tugev, kindel hobune. Tal on palju kogemust. Ta lõpetab kõik võistlused – seetõttu on ta kindel ja tugev võistluspartner. See teebki temast hea MM-i hobuse, tema peale saab alati loota. Meie koostöö suurimaks tugevuseks on see, et Kotkas on hakanud mind usaldama ja julgeb emotsioone välja näidata. Tema sees toimub tegelikult väga palju, aga ta ei näita seda sageli välja. Ma olen rõõmus, et ta tahab seda rohkem teha ja inimesega suhelda.

Mida tähendab sinu jaoks võimalus esindada Eestit kestvusratsutamise maailmameistrivõistlustel? Kas eelmise MM-i neljas koht lisab motivatsiooni või tekitab ka ootusi ja pingeid?

Kairit Kalbre

Käisin viimati seenioride maailmameistrivõistlustel kümme aastat tagasi. Eesti esindamine kestvusratsutamise MM-il on minu jaoks suur au ja vastutus. See annab võimaluse näidata Eesti kestvusratsutamise taset ning panna proovile nii enda kui ka hobuse võimeid.

Eelmisel MM-il saavutatud neljas koht on väga hea tulemus, mis annab kindlasti motivatsiooni ja usku, et suudame ka seekord hästi esineda. Usun, et kui tiim on tugev ja tehakse koostööd, on medal täiesti reaalne. Samas tekitab varasem tulemus ka ootusi, kuid kõige olulisem on keskenduda oma sooritusele, teha meeskonnana head koostööd ning anda endast ja oma hobusest parim.

Taavet Tikk

Eesti esindamine kestvusratsutamise maailmameistrivõistlustel on selle ala suurim ja tähtsaim eesmärk. Eelmise MM-i Eesti võistkonna tulemuse üle on mul siiani väga hea meel, kuid see ei tekita minus otseselt ootusi ega pingeid. Seekord on tulemas täiesti uus võistlus.

Eliise Laur

Oma riigi esindamine on iga sportlase unistus, kuid teha seda Eestis sündinud hobusega on veelgi erilisem. Eesti koondise neljas koht eelmisel MM-il süstis eneseusku, et suudame maailma tippudega konkureerida.

Lisaks osales eelmisel MM-il minu ema aretatud mära Ragazza, kes on Namiri ema. Mul oleks tohutu au viia järgmine samast põlvnemisest pärit kodumaine hobune maailma areenile.

Alice Allik

Eesti esindamine maailmameistrivõistlustel on suur au ja tunnustus kogu sellele tööle, mida oleme hobusega teinud. See annab võimaluse panna end proovile maailma parimatega ning näidata, et ka Eestis on võimalik kestvusratsutamises kõrgel tasemel kaasa rääkida.

Eelmise MM-i ajalooline neljas koht võistkondlikus arvestuses annab meile tohutult motivatsiooni, kuid iga võistlus on erinev. Püüan keskenduda enda ja hobuse sooritusele just siin ja praegu.

Egle Kalev

Valmistun igaks võistluseks nii, nagu see oleks maailmameistrivõistlus, ja annan endast alati parima. Kas tegemist on kvalifikatsioonisõidu või MM-iga, on minu jaoks vaid vormiline küsimus. Oluline on rajal igal sammul hobusele keskenduda, teda märgata ja õigesti tunnetada.

Suurimaks vastaseks on endiselt rada, kliima, pinnas ja kell.

Lilian Schönberg

Eesti esindamine maailmameistrivõistlustel tekitab alati väga uhke tunde! Mul on olnud au seda ka varem teha ning nende aastate jooksul on olnud nii väga häid kui ka keerulisemaid võistlusi. Emotsioon, mis Eesti koondisega suurvõistlustel kaasneb, on aga alati midagi erilist. Loodan väga, et mul õnnestub ka sel korral viie väljavalitud ratsaniku hulka pääseda ja seda kõike uuesti kogeda.

Eelmise MM-i neljas koht lisab kindlasti nii motivatsiooni kui ka pinget, eriti kuna olin ka ise tol korral võistkonnas. Mäletan omast kogemusest, kui keeruline see võistlusreis tegelikult oli. Tiimi medal oli aga nii lähedal ja loomulikult on väike lootus, et ehk õnnestub see seekord saavutada.

Samas on kestvusratsutamine ala, kus võib juhtuda väga palju ootamatut ja väga kiiresti. Seetõttu tuleb kõrgete eesmärkide kõrval säilitada kaine mõistus ning teha võistluspäeval otsuseid eelkõige hobuste heaolust lähtudes. Aga unistada tuleb suurelt – medal on kindlasti meie kõigi ühine unistus!

Mis oleks sinu jaoks tulemus, millega saaksid pärast võistlust rahulolevalt koju tulla?

Kairit Kalbre

Oleksin rahul, kui saaksime võistluse läbida tugeva ja ühtse meeskonnana, hobused lõpetaksid tervetena ning tunneksime, et oleme teinud kõik endast oleneva. Loomulikult soovime saavutada võimalikult head tulemused ja esindada Eestit väärikalt, kuid sama olulised on hobuste heaolu, hea meeskonnatöö ja teadmine, et oleme andnud endast parima. Kui saame koju tulla uhkuse ja positiivsete emotsioonidega, on see juba väga hea tulemus.

Taavet Tikk

Mina tahan eelkõige Pirate’i tervelt tagasi tuua.

Eliise Laur

Külmast Eestist kõrbe tingimustesse minnes on meie suurim võit see, kui suudame sõidu lõpetada ühtse tiimina ning eelkõige terve ja rõõmsa hobusega. See ei ole võistlus, kuhu lähen tippkiirust või isiklikku rekordit taga ajama. Võtan seda kui olulist teetähist ja väärtuslikku kogemust edaspidiseks.

Alice Allik

„To finish is to win!“ (lõpetamine oleks juba võit – toim.) Kui suudame teha targa ja tugeva sõidu, hoida hobused tervena ning näidata oma tegelikku võimekust, on põhjust rahul olla. Võistkondlikult on meie siht teha stabiilne tulemus maailma tipus.

Egle Kalev

„To finish is to win!“ Strateegiliselt õigesti sõidetud võistlus on see, mille üle uhkust tunda. Rahvusvahelistel tiitlivõistlustel on elimineeritute hulk väga suur, mistõttu on iga lõpetamine juba iseenesest suurepärane saavutus.

Lilian Schönberg

Loomulikult oleksin väga õnnelik, kui suudaksime Gabryeliga 160 kilomeetrit edukalt läbida ja tervena finišisse jõuda. Tegemist on väga nõudliku ja tehniliselt keerulise rajaga ning eelmisel korral oli lõpetajate osakaal umbes 50 protsenti. Olen seal ise võistelnud ja tean väga hästi, kui raske see rada tegelikult on. Seega on kõige olulisem võistlus edukalt lõpetada.

Kui aga rääkida unistustest, siis unistan suurelt. Selle aasta unistus oleks teenida Eestile medal! Usun, et ühel päeval tuleb MM-medal Eesti kestvusratsutamisse niikuinii. Kas see juhtub just seekord, näitab aeg, kuid loodan väga, et saan sellest hetkest ise osa. 

Katriin Kalle

Minu jaoks Eesti esindamine on alati olnud eesmärk ja unistus. Ma olen Tondiga juba seda kõike saavutanud, tiitlivõistlused lõpetanud ja ka eelmises, neljanda koha saanud koondises liige olnud, siis Kotkaga on mul endal vähem pinget. Ma juba oskan aimata, mis mind ees ootab. Alati tahaks teha paremini, kui eelnevalt. Suurim eesmärk minu jaoks on eneseületus ja see, et Kotka esimene kõrbevõistlus läheks edukalt. Ajaga tekkinud kogemus on väga hea ja annab mulle endale lisamotivatsiooni, et mingeid vigu vältida ja iseenda tulemust parandada. Pinge on ikka, et tahaks teha paremini, aga see on osa spordist. Kui ei oleks mingit pinget, siis see olekski imelik. Koondisena võiks tulla medaliga koju! Meil on suur valik, keda koondisesse võtta. Ma arvan, et suudame valida parimad paarid. Medal on reaalne ja midagi, mille nimel pingutada.

Eesti koondise eesmärk on medal

Eesti kestvusratsutamise koondise Chef de Equipe’i Õnne Halliko sõnul on tiimi suurim eesmärk saavutada maailmameistrivõistlustel võimalikult hea tulemus võistkondlikus arvestuses.

„2023. aastal saavutasime neljanda koha ning seekord läheme püüdma medalit. Väiksem ei saa ju eesmärk olla!“ sõnas Halliko.

Parima tulemuse nimel on ratsanikud treeninud ühiselt, et hobused õpiksid omavahel koostööd tegema. Ettevalmistusse on kaasatud veterinaar Fernando ja hobuste osteopaat Ruudu, kes ühinevad koondisega ka võistlustel.

Halliko sõnul kujuneb võistlus kindlasti raskeks, sest lisaks kuumusele muudavad raja keeruliseks paks liiv ja mägine maastik. Edu võti on õige taktika, põhjalik ettevalmistus ja ühtne võistkonnatöö.

„Unistame suurelt!“