Ratsutamisega alustada pole kunagi hilja. Kui oled oma peas mõnda aega veeretanud mõtet, et tahaksid proovida, siis tee seda nüüd!

Ratsutamisega võib alustada igas vanuses. Head ratsutajat iseloomustavad tundlikkus, demonstratiivsus ja soov olla tähelepanu keskpunktis, samuti võimekus kiiresti ja hästi uusi teadmisi ning oskusi omandada. Väga oluliseks eelduseks on hobusega kontakti loomise oskus, looma tunnetamine ja tema usalduse võitmine. Ratsutamine ei nõua sportlaselt erilisi füüsilisi eeldusi. Kui ta on hobuse seljas heas tasakaalus ja ennast seal vabalt tunneb, pole pikkusel või kehakaalul erilist tähtsust.

Esimene ratsakool ja treener on tuleviku ning arengu osas väga olulised. Kindlasti tuleks eelnevalt uurida nii ratsakooli kui tulevase treeneri töökogemust, milline on koostöö teiste treeneritega, kuidas on tema õpilased arenenud, milline on treenitavate tagasiside. Väga tähtis on veel see, et lapse liikudes järgmisele tasandile saab teine treener temaga sujuvalt tööd jätkata ja ei peaks alustama uuesti põhitõdede õpetamisest. Eestis on heade kogemustega ratsakoolid Ratsaliidu poolt tunnustatud ja sealsed treenerid saanud ka vastava koolituse.

Lastel, kes soovivad ratsaspordis tõsisemaid tulemusi saavutada, peaks treeningutega alustama 9-10 aastaselt. Sellises vanuses suudab laps omandada ka veidi keerulisemat treening- ja õpetusmetoodikat. Üldjuhul omandab algaja laps esmased ratsutamisoskused ligilähedaselt aastaga. Esimene ratsakool ja treener on tuleviku ning arengu osas väga olulised tegurid, seepärast tuleks eelnevalt uurida mõlema tausta: milline on koostöö teiste treeneritega, kuidas on õpilased arenenud, milline on treenitavate tagasiside jne.

Aeg, mis kulub esimeste tarkuste õppimiseks võib olla personaalselt väga erinev. Osadel sportlastel kulub selleks mitmeid aastaid aga osad omandavad esimesed oskused kiiremini. See kõik sõltub väga paljudest teguritest, näiteks, millised on esimeste ratsatundide emotsioonid, kas hobusega tekib mõistmine ja arusaam kiirelt või võtab see aega. Üldjuhul omandab algaja laps esmased ratsutamisoskused ligilähedaselt aastaga aga oskuste taset saab hinnata professionaalne treener, kes ütleb kuidas ja mismoodi edasi treenida ja millised perspektiivid võiksid olla.

Hea hobune on tähtis igal arenguetapil. Noore ratsutaja puhul tuleb esmajärekorras arvestada hobuse sobivust sõitjale. See hobune, kes teeb väga häid tulemusi tippratsutaja sadula all, ei pruugi üldse sobida noorele sportlasele. Hea ratsanik suudab kindlasti teha tulemuse ka üsna keskpärase hobusega, aga hobuse roll tõuseb määravamaks kui sõidud lähevad kõrgemaks ja tehnilisemaks. Sportlane peab leidma endale ja oma perspektiivile sobiva hobuse, temaga omajagu aega koos töötama ning „kokku kasvama“. Ratsaspordis ei mängi suuremat ega vähemat rolli ratsutaja või hobune eraldi, ratsutamine on kahe elusolendi koostöö ja sportlane kui mõtlev osapool selles tandemis peab selle suhte õiges suunas toimima saama. 

Ideaalis peaks igal ratsutajal olema kõrval treener/mentor või siis samal tasemel treeningukaaslane, kes ütleb arvamuse kõrvaltvaataja pilguga. Oluline, et ratsutaja kõrval oleks inimene, kes oskaks adekvaatselt välja tuua nii sportlase kui hobuse nõrgad küljed ja mõtted, kuidas neid siis paremaks arendada. See, mida tunned hobuse seljas, ei pruugi alati olla täpselt sama, mis kõrvalt vaadates. Tippsportlase treener peaks rohkem töötama selles suunas, et suurendada sportlase usku enesesse ja oma hobusesse ning lihvima pisidetaile hea lõpptulemuse saavutamiseks. 

Sportimine on turvalisem, kui lapsevanem, laps ja treener on omavahel läbi arutanud, mida treeningutel üksteiselt oodatakse: näiteks mis eesmärgil laps sporti teeb ja milline on lapsevanema roll. Treeningukoormus ja ootused sportlike tulemuste suhtes võivad tekitada lapses ärevust ja mõjutada tema vaimset tervist. Lapsevanema ülesanne on last toetada ja aidata koostöös kooli ja treeneriga leida vajalik tasakaal spordi, õppimise ja pereelu vahel. Samuti peaksid laps, vanem ja treener läbi rääkima kõik treeningul kehtivad reeglid, sealhulgas need, mis on mõeldud distsipliini tagamiseks. Kokkulepped aitavad ära hoida möödarääkimist, konflikte ja lapse väärkohtlemist. ERLi juhatus on kinnitanud ratsaspordi turvalisuse reeglid.